Kartuli ajalugu

Alguste algus

Kartuli ajalugu sai alguse umbes 8000 aastat tagasi Lõuna-Ameerikast, Andide mäestiku kõrgplatoodelt, kus need taimed kasvasid metsikult. Inkad, kes kasutasid kartulite kohta nimetust papas, kasvatasid neid taimi alates 13. sajandist. Sealt pärinevad ka esimesed andmed kartuli reumavastasest ja peavalu leevendavast toimest.

Andidest Euroopasse

Euroopasse viisid kartuli 1570. aasta paiku koju naasvad Hispaania konkistadoorid. Kõigepealt tutvustati kartuleid patata nime all Hispaanias, hiljem Itaalias ja paavstiriikides, kus neid kutsuti taratouffli’teks (väikesed trühvlid), ning edasi sai kartul tuntuks Lõuna-Prantsusmaal ja Saksamaal.

Kui enamik Euroopa riike võttis kartuli Euroopat 1618. aastast alates laastanud kolmekümneaastase sõja tõttu ruttu omaks, siis Prantsusmaal tõrjuti neid veel pikka aega ning kasutati vaid loomasöödana.

 

Antoine-Augustin Parmentier, kartuli populariseerija

Kartuli häid omadusi tunnustati alles 18. sajandil tänu sõjaväeapteekri Antoine-Augustin Parmentier’ visadusele ja leidlikkusele. Ta soovitas kartulite abil võidelda Prantsusmaad laastanud näljahädaga. Pariisi ümbrusesse rajati kartulipõllud, mida pandi päevasel ajal valvama kuninglikud sõdurid, muutes seega kartulid ihaldusväärseks ka lihtrahva hulgas. Nii käiski talurahvas öösiti kartulit varastamas, tagades seega enda toidulaua ja ühtlasi ka kartuli tarvitamise levimise.

Parmentier’ reklaamikampaania tipphetk oli aga 1785. aastal, kui ta korraldas kuningale ja kuningannale õhtusöögi, kus neile serveeriti ainult kartulit sisaldavaid roogi.

Sellest ajast peale muutus kartul nii Prantsusmaal, Euroopas kui ka terves maailmas üha populaarsemaks. Kartul oli nii tähtis, et 1850. aastal põhjustas lehemädanikupuhang Iirimaal ühe miljoni inimese surma ja teise miljoni emigreerumise Ameerikasse.

 

Toidulaudu vallutamas

Pikka aega söödi kartulit vaid keedetult või küpsetatult. Esimene teadaolev retsept pärineb 1581. aasta Saksamaalt ja sarnaneb tänapäeva traditsioonilise kartulipannkoogi retseptiga. Ka Alexandre Dumas’ 1865. aastal avaldatud “Suures köögisõnastikus” võis leida lausa 15 kartuliretsepti.

Kartuli täielikust võidukäigust võib rääkida alates 19. sajandist. Kartulit leidus kõikjal ‒ nii lihtrahva ja kõrgklassi toidulaudadel kui ka parimate restoranide menüüdes. Tuhanded kokad mõtlesid pidevalt välja ka uusi serveerimis- ja valmistamisviise.

 

Tee Eestisse

Eestisse jõudis kartul umbes 1740.–1750. aastatel. Esialgu kasvatati mugulaid mõisaaedades, järk-järgult levis kartul ka talupõldudele. Ulatuslikuma kartulikasvatuse alguseks võib lugeda 1765. aastat.

Kartuli tulek tegi lõpu ka eestlasi aastasadu vaevanud näljahädadele. Uus suurem hüpe leidis aset 1870. aastatel, kui lisaks suurenenud tarbimisele söögikartulina sai kartul oluliseks toormeks mõisate piiritustööstustele ning kasvas ka kartuli tähtsus loomasöödana.

20. sajandi alguseks oli kartul üheks peamiseks põllukultuuriks, mida kasvatati u 25%-l haritavast maast. Esimese maailmasõja puhkemise eel oli kartul oluline ekspordiartikkel, pärast sõda kasv jätkus ja Eesti tõusis kartulikasvatuses ühe elaniku kohta maailmas esikohale. Nõukogude ajal tunti Eestit kartulivabariigina, rahva meeles ja toidulaual on kartul aukohal tänaselgi päeval.

 

Kartul on eestlaste lemmik, see on meie teine leib

Kartul on eestlaste lemmikköögivili. Kartul kui igapäevatoode võlub oma kasutamise lihtsusega ja retseptide mitmekesisusega. Keeda potis või viska lõkketuhka – kartul on alati isuäratav!