Kartul Eestis

Tootmiseesmärgi järgi eristatakse Eestis kartulikasvatusvaldkondi järgmiselt:

  • Seemnekartul – seda toodavad seemnekartulikasvatajad, kelle tegevus on pideva Põllumajandusameti inspektorite järelevalve all. Seemnekartuli algmaterjali toodab Eesti sortide omanik – Eesti Taimekasvatuse Instituut. Välissortide seemnematerjali toodavad välisfirmad, seemnekartul tuuakse Eestisse sordiesindajate poolt. Seemnekartulikasvatus toimub rangelt Euroopa Liidu direktiivide nõuete alusel, mille järgi on limiteeritud haiguste esinemine ning kehtestatud ranged kvaliteedinõuded.
  • Tarbekartul jaguneb kolmeks:
    • toidukartul – toodetakse seemnekartulist tarbekartulikasvatajate poolt, kes on registreeritud Põllumajandusametis ning kelle tegevust kontrollitakse;
    • söödakartul – loomasöödana kasvatatav kartul;
    • tööstuskartul – tärklisevaldkond (kartulid, mis on mõeldud paberi-, toidu-, materjali-, tekstiili- ja muu tööstuse jaoks). Eestis tärklisetööstus täna puudub, vähesel määral toodetakse kartulikrõpse ja vahvleid. Valdkond pole suutnud vastu panna konkurentsile maailma suurte kontsernidega, kuid vääriks arendamist.

Kartulitootmine Eestis

Eestimaal toodetakse kartulit olenevalt aastast keskmiselt 130 000 tonni. Tootmisala vähenes pärast Eesti iseseisvumist, varasematel aastatel kasvatati üle 70 000 ha kartulit aastas, ent tänapäeval on kartulipõlde vaid 7000‒8000 ha. Samal ajal on paranenud aga saagikus, mis võimaldab hoida sama saagikoristuse taset – keskmiselt 19 tonni hektarilt.

Kartulitootmine on väga töömahukas ja riskidega seotud tootmisharu, vajades kvaliteetse saagi saamiseks ja hoidmiseks suuri investeeringuid, näiteks niisutamisseadmeid, kallist mullaharimise, mahapaneku, väetamise, pritsimise ja koristamise tehnikat ning kaasaegseid ilmajaamu, hoidlatehnikat, transpordivahendeid, jms. Seetõttu ongi kartulikasvatus Eestis nii suurel määral vähenenud. Samuti ei suudeta püsida konkurentsis Euroopast sissetoodava odavama ja sageli ka kvaliteetsema kartuliga.