TURUVÄLJUNDID EESTIS

Eksport ja import

Kartuleid tuuakse Eestisse sisse oluliselt rohkem kui välja viiakse – 2013. aastal oli eksport Statistikaameti andmeil ligi 8000 tonni, import seevastu ligi neli korda suurem ehk ligi 33 000 tonni.

Töötlemisturg

Statistikaameti andmetel puudus Eestis 2013. aastal kartuli tööstuslik tarbimine. See valdkond ei ole suutnud olla konkurentsis, kuid arvestades elanikkonna tarbimisharjumuste tendentsi, on potentsiaali piisavalt – külmutatud friikartulid, helbed, krõpsud, piiritus, jm. See ei ole võimalik kasvataja või ühistu oma jõududega, vajalik on määratleda valdkond toidupoliitika osana ja riiklike programmide abiga juurutama hakata.

Tarbekartuli turg

Eestimaal toodetakse aastas kuni 130 000 tonni kartuleid, seejuures on tähelepanuväärne, et kartulipind moodustab viimastel aastatel vaid ca 1% kogu külvipinnast, enamiku moodustab teravili.

Ligi kümnekordne kartulitootmise vähenemine võrreldes nõukogude ajaga on tingitud eelkõige ühiskondliku korra muutumisest. 1990. aastatel muutusid ka reeglid ja nõuded rahvusvahelistele tavadele vastavalt ning ühinemine Euroopa Liiduga tähendas karmimate tervishoiu- ja keskkonnareeglite aktsepteerimist.

Tarbimine ja tarbija teadlikkus

Kartuli tarbimine inimese kohta meil aina väheneb – kui 2000. aastal tarbiti elaniku kohta keskmiselt 126 kg kartulit aastas, siis 2013. aastal 86 kg aastas.

Järgnevalt toome välja olulisemad tähelepanekud 2012. aasta kartulitarbimise turu-uuringust (täismahus PDF-formaadis uuringu aruanne):

  • umbes viiendik Eesti elanikest varub omale talvekartuli kas ise kasvatades, maalt sugulaste käest saades või turult ostes;
  • veerand ostjaid arvestavad kartuli ostmisel selle sobivust erinevate toitude valmistamiseks (näiteks püreeks, salatiks, friikartuliks, keedukartuliks, praekartuliks), samas üle kolmandiku kartuliostjaist seda ei arvesta või pole selle peale tulnudki;
  • enamikule (üle 60%) ostjatest on väga oluline, et keedetud kartulite värvimuutus oleks minimaalne, samas kolmandik ostjaid ei oska sellele tähelepanu pöörata või pole see neile oluline;
  • pakendilt ei vaata mingit teavet veidi vähem kui pooled ostjaist, sordi nime vaatab ligi kolmandik, tootja nime neljandik, kasutusotstarbe kohta uurib infot vaid 3% ostjaist;
  • üle 10% ostjatest on sõnastanud vastuse ise – vaadatakse, kas kartul on eestimaine või mitte. Kuigi küsimus käis teabe kohta, mida pakendilt võib lugeda, rõhutas üks osa vastajatest omasõnaliselt, et nad vaatavad, kas kartul on puhas ja pestud ja kas kartulid on terved ja kvaliteetsed;
  • vaid 5% ostjaist arvab, et kartul ei ole tervislik, veerand ostjaist on neutraalsel seisukohal ning ligi 70% peab kartulit tervislikuks, sealhulgas kolmandik neist arvab, et see on lausa “väga tervislik”;
  • ligi kolmandiku eestimaalaste toidulaual on kartul igapäevane, ligi kaks kolmandikku sööb seda mõned korrad nädalas ja kümnendik harvem;
  • teistest tarbijagruppidest oluliselt rohkem (iga päev või peaaegu iga päev) tarbivad kartulit 60‒74-aastased eestlased, pensionärid, väikese sissetulekuga inimesed. Mõned korrad nädalas tarbivad kartulit suurema sissetulekuga ostjad, harvem 20‒29-aastased, kõrgharidusega vastajad, mitte-eestlased, tallinlased;
  • alla 18-aastaste lastega peredest on 77% neid, kelle lapsed söövad kartuleid meeleldi, kolmandiku perede lapsed eelistavad kartulist valmistooteid (krõpsud, friikartulid, helbed, püreed), vaid 1% peredes on lapsed, kes kardavad, et kartul teeb paksuks;
  • tüüpilised lahtise kartuli ostjad on mitte-eestlased, pensionärid, Ida-Virumaa elanikud, need, kes elavad suuremates linnades, kuid ka need, kes elavad maal. Tüüpilised pakendatud kartuli ostjad on kõrgharidusega, ettevõtjad, juhid, spetsialistid, Tallinna elanikud.